Tutvustus

Olen kogenud rahvusvahelise tagapõhjaga ajakirjanik, kes küll viimasel ajal end vähe avaldanud. Ehk rohkem juurelnud ja mõelnud, mälu laegastesse kirjutanud.
Postitused, mida Teile lähetada kavatsen, saavad olema kõige erinevamatel teemadel nagu on kirju ka meid ümbritsev maailm.

Sahtlis kirjutis, mis tugineb Albert Schweitzeri Aukartusele elu ees, kõneleb meie võimest andestada, puudutab äsjalahkunud N. Mandela ja P. de Klerki rolli rassivaenu lõpetamisel Aafrikas... hea muusika saatel.

Andestamisest ja kes seda suudab, vol. 1

Tere õhtust!

Hea lugeja,

alustan suure vastumeelsusega Bachi, Chopini, Czerny, Liszti ja Schweitzeri taastamist, mille Terje Giga ja Playtechi toel hävitas. Vabandan, kui kellegi nimi puudu või üleliigne! Alljärg-nev ei tohiks ängistada kedagi peale Üllar Jörbergi poolehoidjaid, sest tema nimi alljärgne-vasse kahjuks kuidagi ei sobitunud.

Frederic (Fryderyk Francziszek) Chopin (1810-49) sündis prantsuse-poola vanematest ja elas alates 1831. aastast kuni surmani Pariisis. Tema äärmiselt mitmekülgne romantiline looming (sh. kaks klaverikontserti), mis tugines sageli Poola rahvamuusikale, on väga oluline lehekülg maailma muusikaajaloos. Lisaks mõned laulud ja tšellosonaat (1846).

Vanemad viisid ta Pariisi õppima. Toonasesse Euroopa kultuuripealinna jäigi Chopin hiljem alaliselt elama.

Oma esimese iseseisva klaveriõhtu andis 8-aastaselt. Klaverikunstnikuna oli oodatud külaline kogu Euroopas.

Franz (Ferenz) Liszt (1811-86) sündis Austria-Ungari impeeriumis ja elas oma elu hilisema, kristliku loominguga osa Bayreuthis. Tema kohati äärmiselt romantiline looming, sh kaks klaverikontserti, aga ka sümfoonilised poeemid „Prelüüdid“ jt., tugines sageli Ungari rahva-muusikale (sh. 19 Ungari tantsu, millest nr 12 mängis eriti suureks I Moskva rahvusvahelise pianistide konkursi võitja Van Cliburn, USA). Vanemad viisid ta hiljem Viini õppima, kus elaski pikemat aega.

Oma esimese iseseisva klaveriõhtu andis 9-aastasena. Pianistina oli ülipopulaarne kogu Euroopas. (Esines 1846.a. ka Eestis.)

XIX sajandi alguses olid Chopin ja Liszt suveräänid oma erialal. Ka kahel järgneval päeval Euroopa suurimates kontserdisaalides esinedes oleks neid oodanud täissaalid. Kindlasti olid mõlemad ka väga jõukad inimesed – miljonärid.

Oma konkurenti suhtusid nad aga erinevalt. Kui Liszt kiitis kõikjal Chopini kui klaveri-kunstnikku ja tema heliloomingut, siis ei suutnud Chopin kunagi hoiduda võimalusest mürgiste kommentaaride pildumisest Liszti suunas, kuni surmani. Viimane andestas selle.

Liszti esimene õpetaja oli tema pianistist isa. Ta viis oma poja peale tema esimest avalikku esinemist Viini, tuntud austria helilooja, pianisti ja muusikaõpetaja Carl Czerny (1791-1857) juurde ja soovis tasuda oma poja tundide eest. Pedagoog, olles kuulanud 9-aastase poisi mänguoskust, teatas tema isale: „Sellise lapse õpetamine on mulle nii suur privileeg, et ma teen seda tasuta.“

Frederic Chopin ja Franz Liszt olid imelapsed.

Imetledes Liszti harukordselt eetilist suhtumist oma kolleegi tõrvamisse, tegi Czerny kord talle ettepaneku Chopinist midagi sügavamat kirja panna. Isa lubas teose väljaandmist toetada. See muutus aktuaalseks 1848. aastal, mil tuberkuloosi põdeva Chopini tervis hakkas juba silmnähtavalt halvenema. Czerny avaldas arvamust, et ehk oleks aeg? Liszt vastas, et tal mõttes juba kõik valmis ja hakkabki kirjutama. Aga käsikirja ei tulnud ega tulnud. Kui Carl Czerny selle lõpuks, 1852. aastal kätte sai, jahmatas teda selle maht ja sügavus. Kaante vahele sai üle 400 lehekülje. Franz Liszti teost „Chopin“ loetakse tänaseni kõige põhjalikumaks uurimuseks, mis Poola muusika suurkuju kohta avaldatud.

See räägib ka sellest, kui tähtis on andestamine, ka iseendale, ja kes suudavad seda teha, kes mitte. Ja mida saab endestada, mida mitte!

2

Andestamisest ja kes seda suudab, vol. 2

Nobeli rahupreemia laureaadist Schweitzerist ja tema „Aukartusest elu ees“.

Matemaatika ja muusika seotusest on palju räägitud, eriti J.S. Bachi (1685-1750) loomingu puhul. Prantsusmaa ja Saksamaa piiril, heitliku ajalooga Elsassis sündinud Johann Sebastian Bachi peavad paljud muusikaajaloo suurimaks. Eestlasena lisaksin talle võrdsena Arvo Pärdi. Nende instrumentaalmuusika on lausa vastandlik aga teineteist täiendav. Samas, Bachi „Aaria“ ja Pärdi „Alinale“?

Bach ei olnud üksnes suur helilooja, vaid ka suurepärane organist, kes täiustas oma imporovisatsioonioskuse filigraansuseni Dietrich Buxtehude juures Lübeckis. Lisaks kõitsid teda sügavalt hästitempereeritud helisüsteemis uued võimalused. 48 prelüüdi ja fuugat, „Goldbergi variatsioonid“ (mille mängis ülisuureks Kanada pianist Glenn Gould (1932-82), seal ka muusikaajaloo üks kauneimad helindeid, „Aaria“), Nagu sageli ülisuurte meistrite puhul juhtub, olid nad oma ajast kaugel ees. Bachi hinnatigi tema eluajal eelkõige organistina. Tema arendas aga kõrgpunkti barokkajastu polüfoonilise muusika ja ning rajas tee harmoonilisele heliloomingule.

Tema teosed hakkasid koguma tuntust alates XIX sajandi esimestest aastatest, mil Felix Mendelssohn-Barholdy juhatas Berliinis tema „Matteuse Passiooni“. Surematud on ka tema „Johannes Passioon“, „Jõulu-“ ja „Lihavõtte oratoorium“, ka „Missa h-moll“, ilmalik „Kohvikantaat“ jt. teosed.

Juudi päritolu Albert Schweitzer (1875-1965) sündis Elsassis ja nii peavad teda oma ajaloo suurkujuks ka prantslased. Ta sai tuntuks nii arsti, filosoofi, organisti kui teoloogina. Täiendas end 1905-11 misjoniarstina ning asus 1913.a. elama Aafrika koloniaalkolkasse Gaboni, kus rajas Lambarenes omal kulul haigla kõige vaesematele mustanahalistele, mida juhatas kuni surmani 1965.a.

Tema elufilosoofia sai tuntuks kui kristlik inimesearmastus, humanistlik eetika, tema filosoofia keskseks põhimõtteks sai aga juba 1915. aastast aukartus elu ees, selle kõikide vormide kaitsmine ja vastutus selle säilumise eest, surmaga ei kaasne ateistlik vabanemine süükoormast, mida teinud teistele ja enestele, eriti oma lähedastele, me lahkume vaid füüsili-selt, kuhu viime aga oma hingevalu, mis ängistab meid surmatunnil, on valus ja ängistav, ka nendele, kes meist jäävad. (Eesti k. on ilmunud tema esseekogumik „Aukartus elu ees“.)

Organistina saavutas A.Schweitzer erilise tuntuse J.S. Bachi loomingu tõlgendajana. Tema teos heliloojast ilmus esmatrükis prantsuse keeles – „Jean Sebastien Bach: le musicien poete“ 1905. a., selle täiendatud väljaanne „Johann Sebastian Bach“ aga 1908.a. saksa keeles. Teost peetakse tänaseni parimaks Bachi monograafiaks.

Kõik inimkonna suurimad timukad on püüdnud olla võimu juures kuni surmani, sest nad on teadnud, mida toob endaga kaasa oma poliitilise või religioosse või päritud võimu kaotamine. Stalinil õnnestus see, Trotskil ja Leninil mitte, Hitler mürgitas oma pere ja viis väikest last, Mussolini kõlkus jalgupidi kõigile põlastamiseks, Idi Amin väriseb maapaos jne.

Kui paljudele on maksnud elu oma unistustele ja hoiakutele kindlaks jäämine! Kui kiiresti me unustame aga need, kel õnnestus oma unistus täide viia! Kõik teavad LAV esimest musta-nahalist presidenti Nelson Mandelat, aga kes seda, et apartheidi kaotaja oli 1989.a. hoopis tema eelkäija valgenahaline de Klerk, kes legaliseeris Aafrika Rahvuskongressi ja vabastas Mandela 25-aastasest vangipõlvest. Hoopis vähe on aga neid, kes mäletavad Lõuna-Rodeesia juhti Ian Smithi ja oskavad seda võrrelda tänase kaosega Zimbabves.

...Ja juba oleme kaldunud teise äärmusse. Kes on kõige tagakiusatumad tänases Aafrikas? Kas araablased, mustanahalised, hiinlased või hindud, ameerika põlisasukad? Ei, need on valged inimesed.