reede, 28. veebruar 2014

Margus Reemets. Suurvene putinism ja Maidani lämmatamine

Margus Reemets

Suurvene putinism ja Maidani lämmatamine

Mõne päeva eest kirjutasin eeskätt oma lähedastele ja facebook'i-sõpradele uue katkendi aususest ja andestamisest, meie tänase ümbruse mõistmisest. Kasutasin selles korduvalt teadlikult oma mõtteid, millised olin kirja pannud veerand sajandit tagasi, mil elasin ja töötasin Stockholmis.
Oleme vabad ja õnnelikud täpselt sedavõrd, kui seda lubab tänane maailm ja meie geopoliitiline reaalsus. Aga me oleme vabamad kui kunagi varem. Tänases alalhoidlikus Põhjalas pole meil karta Maidani ega uusi Pronksiööd meenutavaid vihapurskeid.

See ei olnud aga nii täna 25 aastat tagasi. Me olime ärganud Vanas Maailmas, kus puhusid uued tuuled, kus Kremli poolt saabuvad demokraatiailmingud olid vaid jõuetud iilid, millel puudus usaldusväärsus. Tänaseks on need hoopis raugenud ja Ukraina pealinnas lahvatanud veresauna leegid panid veel kord proovile inimeste usu demokraatlike muudatuste võimalikkusse Vanas Maailmas, iidses Kiievi linnas.

Aga toona, veerand sajandit tagasi, Hirvepargile järgnenud sündmuste ajal, muutus meie vaba-dusunistus üha reaalsemaks. Kevadel 1988 olin Stockhomlis sõnastanud oma parimate teadmiste alusel okupatsiooni alused. See jõudis ka kodumaale minu poolt koostatud pisivoldikus "Lähtudes Eesti NSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu avaldusest EKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja S.-A. Villole"...

Siin need on, ilmekaimad lõigud Poola suursaadiku M. Grzybowski koondettekandest toona Londonis asunud Poola Välisministeeriumile 6. nov. 1939.a.


SAMA TOIMUS POOLAS...

- "17. septembril 1939 NSV Liidu poolt Poolale sooritatud kallaletung - sõda kuulutamata, diplomaatilisi suhteid katkestamata ja mittekallaletungipakti üles ütlemata - on sündmus, mida on kerge hinnata moraali seisukohalt. Kuid kui seda vaadelda poliitilise lahendusena, on see äärmiselt vastuoluline nähtus, kuigi loogiline lüli stalinistlikus poliitilises süsteemis."
- "Nõukogude imperialism sillutab endale jätkuvalt teed kõneldes "töölisklassi vabastamisest"."
- "Lenini-aegsed massilised hukkamised muutsid võimatuks monarhia ja kapitalismi ükskõik missuguses vormis restaureerimise. Need massimõrvad, mis nüüd aset leiavad, muudavad võimatuks leninismi restaureerimise."
- "Probleemidest, mida N.Liit on lugenud viimase kahe aasta jooksul "kõige tähtsamateks", võiks koostada terve entsüklopeedia."
- Venestamist viiakse läbi süstemaatiliselt ja vankumatult. Vähemusrahvuste suhtes aetava poliitika tähtsamaid jooni:
   a) vähemuspiirkondade täielik allutamine puhtvene aladele;
   b) vaenuliku elemendi väljsaatmine ja nende asendamine venelastega;
   c) vähemusrahvuste ajalehtede järk-järguline asendamine venekeelsete ajalehtedega;
   d) kohaliku keele õpetamise osatähtsuse vähendamine ja vene keele õpetamise laiendamine;
   e) selle kõige väljajuurimine, mis on end pühendanud usu tugevda-misele rahvuslikku enesetunnetusse;
   f) kogu vähemusrahvuse eliidi väljasaatmine Sise-Venemaale;
   g) kõige julmem terror ka kõige süütumate suuremat sõltumatust taotlevate ilmingute suhtes.
2

   ... Vaatamata kõikide nimetatud meetmete intensiivsele kasutamisele pole aga astutud vähe-musrahvuste probleemi lahendamisele sammugi lähemale. Vastupidi, need on kutsunud esile salajase käärimise, mis soodsates oludes aitab kindlasti kaasa režiimi kukutamisele."
(Poola Valgest Raamatust leidnud ja tõlkinud Margus Reemets. Stockholm. Kevad 1988.a.)

Meeleolud tänasel Venemaal viitavad aga sellele, et poliitilise tahte korral on, vastupidiselt Grzybowski väidetele, võimalik nii kapitalismi kui lenenismi-stalinismi restaureerimine. Kui võimule pääseb usk utoopiasse ja looja andestamisse, siis pole hävitamine ja märtriteod võimalikud ainult radikaalse islami maailmas, vaid ka Euroopa südames. Seda oleme kogenud meie ja poolakad, grusiinid ja tatarlased, nüüd tahetakse seda katsetada ka ukraina rahva
kallal. Ja mitte esimest korda.
Lisan siia ees- ja järelridu oma kodumaalegi jõudnud brožüürist, mille koostasin 9.-12. augus-tini 1988 Stockholmis (Kilde totalitaarse riigi sünniloost: Dokumendikatkeid ja Lenini seisu-kohavõtte Venemaa Asutava Kogu kohta, nõukogude osatähtsuse prioriteerimisest).
See näitab, milleni võib viia üldrahvalik raev, kui seda õhutatakse võimuladviku enda poolt...

Looming nr. 6/1988 avaldas prof. Uno Mereste silmapaistva üldistusjõu ja perspektiivitajuga kirjutise „Isemajandamine. Autonoomia. Suveräänsus.“ Autorile tundub, et kõik on võimalik seni, kuni me vastandame Leninile Stalini, kui me austame Leninit kui nõukogude riigi raja-jat, kuni meie legaalne maksimumprogramm piirdub suveräänsusega NSV Liidu koosseisus. Sealt edasi tuleb tühermaa, täis suurriiklikku halastamatust. (Samale seisukohale jõuab oma poovates ridades „Fašismist meil ja mujal“ ka Jaan Kaplinski (vt. Vikerkaar nr. 7/1988).
Järgnev valik ei vaidlusta ühtegi kodumaist seisukohta. Sest tänane, õiges suunas toimuv areng, saab lähtuda üksnes momendi olukorra tunnetamisest ning selle kasutamisest... homse ülesehitamisel. Seda saaksin teha vaid kohapeal.
Ka totalitaarsed riigid on kunagi tekkinud. NSV Liidu ainuparteiline võimu- ja vägivalla-aparaat sündis „oktoobrileekides“. Selle põhitahuks oli Venemaa Asutava Kogu vägivaldne likvideerimine 1918.a. jaanuaris... Selles vägivallas domineerib Lenini, mitte Stalini nimi. Ja mõistame, et J. Stalin oli V. Lenini eriti julm (kõige julmem?) järglane.
...Relvastatud ülestõusuga võimu haaramine oli bolševike toonane ainuvõimalik tee jõuda Vene riigi juhtimisele. /.../
Toonast vägivalda on V. Lenin ja tema järglased püüdnud õigustada eelkõige sellega, et „sündis uut tüüpi riik“, et „esmakordselt inimkonna ajaloos sai võimule töörahvas“, et „hävitati ekspluataatorlikud klassid, kapitali ülemvõim“ jne. Trotski kartis isegi seda, et revolutsioon vallandab töörahvahulkades sellise entusiasmi, mida tuleb aegsasti seadusand-likult piirama hakata – vastasel juhul võivad töölised endale tööga lihtsalt liiga teha, ennast tööga tappa...
Entusiasmi kahtlemata esines, paiguti isegi üldrahvalikku... Kuid kõik see rauges õige pea. Sündimata jäi nii töökam rahvas kui humaansem juhtkond. Pettumus osutus vastastikuseks. „Me mõtlesime, et talupojad annavad meile ilusti vajaliku koguse vilja, meie aga jaotame selle tehastes ja vabrikutes – nii olemegi jõudnud kommunistliku tootmise ja jaotamiseni. Mitte küll eriti pikaajalised kogemused on viinud meid arusaamisele sellise konstruktsiooni ekslik-kuses,“ tunnistas Lenin 1920.a. Lõpus Clara Zetkinile ja tuntud saksa kommunisti meelest olnud „Iljitš löödud nagu Kristus ristipuul“.
Venemaa Asutava Kogu valimistel lubati kandideerida kõikidel parteidel erandina nende osas, kelle soov oli taastada monarhia e. tsaaririik. Bolševikud said hävitavalt lüüa. Nende väited selle kohta, et valimised ei väljendanud „klassijõudude uut vahekorda“ on äärmiselt raskesti mõistetavad. Sest just relvastatud riigipöörde sooritanud enamlastel oli vähim takis-tusi oma selgitustöö tegemisel. - Rahva enamus ei kiitnud lihtsalt ikka enam hoogustunud vägivalda heaks...
3

Demokraatliku rahvaesinduse laialikihutamisega pöörasid just rahvakomissaride nõukogu esimees Uljanov-Lenin ja Asutava Kogu Valimiste Asjade Komisjoni komissar M. Uritski poliitiliste vastaste viha enesele. Lisaks hukati 17. juulil 1918 bolševike otsusel kogu tsaari Nikolai II perekond ja teenijad. Sünnivad Vana Maailma esimesed kontsentratsioonilaagrid (4. juunil 1918 nõuab rahvakomissar Trotski „nende tšehhide ja slovakkide paigutamist kont-sentratsioonilaagritesse, kes ei ole nõus relva loovutama“. Seda vajadust kordab 9. augustil 1918 Lenin. Nii toimubki 30. augustil 1918 kaks atendaati: Petrogradis hukkub Uritski, Moskvas haavatakse Leninit. Õigustamata vägivalda ei saa jätta viitamata Dzeržinski asetäitja Petersi meenutusele, et „karistuseks juhi haavamise eest lasti maha kõigest umbes 600 inimest“ ehk ilma kohtu otsuseta hukati varem mitmesugustel põhjustel arreteeritud „kontrrevolutsionääre“.
31. juulil 1919 kirjutas endine tsaariarmee polkovnik, toonane Punaarmee kasakakorpuse komandör F. Mironov kirja Leninile. Tema meelest on „kommunismi jõudmine pikk ja kannatust nõudev protsess, südame ja mitte sundimise asi“. Ta on teravalt vastu kohutavale julmusele ja leiab, et tal „ei jätku aega ega paberit, et jutustada Teile, Vladimir Iljitš, „kom-munismi ehitamise“ õudustest Doni piirkonnas. Teistes kohtades pole asi parem.“ Ta usub, et „kasakate hävitamise saatanliku plaani“ järel „saabub aeg ka keskmiktalupoegadele“. Ta avaldab lootust, et „kommunistid ei suuda ju ometi kogu Venemaad maha kõmmutada“. Üks kuulsamaid punaseid kasakakomandöre Filip Mironov tapeti bolševike poolt Butõrka vanglas 1921. aastal...
Kui Stalinile paari aasta pärast „klassivõitluse julmust“ ette heidetakse, pareerib ta otsusta-valt: „Partei opositsiooni hulgas on sellised nagu Beloborodov, kelle „demokraatiat“ ei suuda tänaseni unustada Rostovi töölised; Rozengolts, kelle „demokratismist“ pole tänaseni tervene-nud meie meremehed ja raudteelased; Pjatakov, kelle „demokraatlikkusest“ mitte ei kisenda-nud, vaid ulgus kogu Donbass; ...Bõk, kelle „demokraatiast“ oigab siiani Horezm...“
Oktoobri relvastatud riigipöörde järel lahkusid Venemaalt või ei naasnud kodumaale sellised maailmanimed nagu Bunin, Gorki, Rahmaninov, Stravinski, Chagall jt. Sest just kultuuri-inimestele on olnud totalitarism ja selle teenimine eriti vastumeelne. See ei iseloomustanud üksnes N.Liitu. Kui Ida-Saksamaa töölised asusid 60 aasta eest võitlusele oma õiguste eest, lausus W. Pieck, et „Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei ei ole rahul rahva meelsusega“. Ühes oma luuletuses soovitas Bertolt Brecht sellele reageerides „valida parteil teine rahvas“...
Juba paar nädalat peale riigipööret kirjutas Maksim Gorki oma „Ajakohatutes Mõtetes“: „Lenin, Trotski ja nende kaaslased on juba nakatunud võimu pehkinud mürgist. Sellest kõneleb nende häbiväärne suhtumine sõna- ja isikuvabadustesse, kõikidesse nendesse õigus-tesse summaarselt, milliste võidukäigu eest oli võidelnud demokraatia.“
Juba mõne kuu pärast lausub vaesest tööliskodust pärit kirjanik: „Mul on halb... Nagu oleks Columbus jõud-nud lõpuks Ameerika rannikule, aga Ameerika on talle vastik.“
Seejärel lahkub Gorki kodumaalt ja nõukogude ajalooallikate kohaselt „parandab üle kümne aasta tervist Capri saarel...“
Tänane Venemaa on taas pööramas oma pilke sajanditagusesse minevikku. Lisaks sõjakange-lastele meenutatakse üha soojemalt surematuid revolutsionääre Leninit ja Stalinit. Nende teod peavad innustama Venemaa noori ülistama putinismi ja riigi tänaseid juhte. Nii suurt terri-tooriumi ei saavat valitseda tugeva keskvõimuta. Viidatakse kaukaasia fanaatilistele terroris-tidele eesotsas grusiinide ja tšetšeenidega, separatismi ohjeldamine õigustab kasvõi kogu põlis-rahva hukkamist, peaasi, et maapõues peituvad rikkused Venemaale jääksid. Riigitruuduse süvendamiseks on õigustatud ka kogu rahvusgrupi (näit. krimmi tatarlaste) ümberasustamine. Vaadeldes aga Maidanil juhtunut ja meenutades hiljutisi sündmusi Gruusias võib Ukrainas karta tõesti sündmuste kõige halvimat arengut. Sellega kompaks Venemaa aga juba väga tõsiselt demokraatliku Õhtumaa kannatlikkust. Ja mida ütleksid vene oligarhid, kui nende ärisuhted embargo lämmataks? - Taastada ei saa ju kommunismi ülesehitamist, vaid poliitikat NEP!
4

Uut revolutsioonijärgset majanduspoliitikat NEP viidi Venemaal läbi ajutise sammuna, käitiste juhtimisse kaasati vanad spetsialistid, sest röövimine ja lagastamine oli väljunud igasuguse kontrolli alt. Seda nimetati sõjakommunsmiks. Aga kõik rikkused nii maa peal kui -põues pidid kuuluma riigile ja selle ainuparteilisele juhtimisele.
Suur Juht Hitler on mõtisklenud Kõikide Rahvaste Isa Stalini üle. Führer olevat sõnanud: „Ma mõistan teda täielikult, aga mitte tema hüsteerilist suhtumist eraomandisse...“ Eks ta löönud lõpuks vist käega ja asunud Barbarossa plaani kallale.
Pole aimugi, kas Putin on tuttav sellise heietusega, aga tema küll oligarhide huve ega eraomandi püha puutumatust vähemalt esialgu riivata ei kavatse. - Sest täna piisab veel lojaalsuskontrollist, mida näiteks Hodorkovski ei läbinud.
Tänavu (1988.a.) varasuvel Rootsis viibides rõhutas Paul-Eerik Rummo veel kord: „Nõukogu-de riik ei pea mitte liberaliseeruma, vaid demokratiseeruma.“ Sest totalitaarse riigikorra säilumisel on võimalikud nii liberaalsed kui konservatiivsed perioodid...
Tõenäoliselt mõistab ka NLKP tänane noorenenud juhtkond legaalse poliitilise opositsiooni vajalikkust... Ometi pole selle võimaldamisega kiirustatud. Kas kardetakse võimu kaotamist? Teistsugust vastust on esitatud küsimusele tegelikult võimatu leida...
(Ja nii see ju läkski!)
Demokraatlik Lääs hindab mitmeparteisüsteemi erakordselt kõrgelt. Poliitilised erakonnad ei saa loota võimu juures püsimusele, kui nad ei arvesta... rahva nõudmistega. Need selguvad massiteabevahendite kaudu, elanikkonna perioodilistest küsitlustest, diskussioonides... parla-mendis. Mida tugevam on opositsioon, seda paremini on kaitstud demokraatlik riigikord.
NSV Liit – keisrikojata, aga ülitsentraliseeritud Venemaa – on maailma suurima territooriu-miga riik. Ja mida suurem riik, seda tugevam peab olema keskvõim. N.Liidu poliitiline juht-kond püüab endiselt väita sedagi, et nii ääretul territooriumil viiks keskvõimu täiuse kahane-mine paratamatu kaose, anarhia ja hukuni. Ja demokraatia võidukäik on lagundanud väga paljud impeeriumid. Seda ilmselt ei soovitagi ja nii piiravadki... demokratiseerumisprotsessi (endiselt) ka suurvene-ambitsioonid.
Uue liiduparlamendi survel Gorbatšov nendele järeleandmistele siiski läks... Oma Tallinna-visiidil sai ta küsimuse vanalt kommunistilt Hendrik Allikult, kes oma siiraste veendumuste eest erinevate võimude all kannatanud: „Kas püssirohtu jätkub?“ Ei jätkunud. See sai õppetunniks tänastele putinistidele. Tänast opositsiooni Venemaal – seni, kuni seda pole võimalik lõplikult lämmatada – püütakse ikka rangemalt piirata ja kontrollida.
Nüüd aga mu read, mille eest sain hurjutada enam kui 25 aasta eest nii Rootsis kui kodumaal:
Meie t ä i e l i k s õ l t u m a t u s o n t ä i e l i k u s s õ l t u v u s e s tõeliselt demokraatlikest muudatustest Venemaal. Kas või selle ühest tahust: väikerahvaste enese-määramisõigusega arvestamisest. Lisaks pole meie vabadusvõitluse peaeesmärgiks kunagi olnud naaberriigi poliitilise süsteemi kukutamine ja ei saa selleks ka meie iseseisvumise korral.
Mind rünnati nii väidetega, et „ei seal muutu midagi, ära õhuta, küll näed...“ või et „kas sina ootad Kremlist armuande? Internatsid tuleb mättasse lüüa, ammu aeg, kaua see Rahvarinne ikka laulab!“
Lõpetasin toona (koostaja ja tõlgina, ilmus Stockholmis aug. 1988.a.):
Täna on käesoleva valiku koondamine legaalsete kaante vahele Eestis väheotstarbekas. Nende ridade autor on aga juhindunud usust, et Läänes on see kõigiti loomulik. Ning kodumaale mõeldes: teadmine karastab, see võib ka asjatu ära hoida!
novembril 1988 kutsuti mind esinema Rootsi TV uudistesaatesse „Rapport“. Eelmisel päeval oli vastu võetud seadus ENSV seaduste ülimuslikkusest Eesti territooriumil. Muu-hulgas küsiti mult: „Kas nad ei karda Moskva reaktsiooni?“ Vastasin: „Ei.“ Imestati. „Loomulikult kardetakse, aga selliseid reaktsioone nagu Ungaris 1956 või Tšehhslovakkias 1968 ei järgne.“ Rootsi, kust me saime arvatavasti kõige suuremat abi ja toetust, poliitika- ja ajakirjandus-
5

ringkonnad olid umbusklikud, kardeti meie pärast. Rootsi TV teine uudistesaade „Aktuellt“ ei avaldanudki seda uudist. Helistasin ja küsisin. Vastati soojalt, et loomulikult nad jälgivad. Aga lisati: „Nüüd astusite küll liiga pika sammu.“ Suuri pealkirju polnud ka ajalehtedes...

Tänu meie toonaste juhtide ja kogu rahva tasakaalukusele õnnestus meil iseseisvuse taasta-mine mitte küll ainult lauldes, aga ilma ühegi veretilgata. Aga demokraatlik maailm meenutab seda Laulva Revolutsioonina. Ja meie kestva soojusega ka selle revolutsiooni laule...

Tulles tagasi Tänast Venemaad puudutavate sündmuste juurde, on Sotši taliolümoiamängude taustal arenenud Maidani sündmused Kiievis, mis laienesid kiiresti üle kogu Ukraina, oma verisusega hämmastanud kogu maailma. Et Euroopa südames õiendab täna ühe riigi juht-kond nii julmalt arveid oma rahva poliitilise opositsiooniga, oli veel mõne kuu eest kujutel-damatu. Et seda asus mahitama endale pikki aastaid nii NATO, WTO ja Euroopa Liidu silmis positiivset kuvandit loov Venemaa, ei olnud küll uskumatu, aga siiski üllatav. Täna on jõutud separatismi soosimiseni nii Krimmis kui Ida-Ukraina tööstuspiirkondades, nagu seda tehti eelmiste, Pekingi olümpiamängude taustal Gruusias.
Kremli lähivälismaa poliitika ega Euraasia Liidu huvid ei vääri arvustamist. Ukrainas aset leidnud julmus sundis aga viitama sündmustele ligi saja aasta eest - kes pakub tuge ja millise arsenaliga? Sest sellised sündmused ei olnud möödunud sajandil sugugi erandlikud, rääkimata kahe maailmasõja koledustest. Nii on massirepressioone esinenud ka siseriiklikena (N.Liidus, Kambodžas, Hiinas, Põhja-Koreas, Süürias, paljudes Afrika riikides jm).

1945.a. augustis jõudis inimkond tuumarelva kasutamiseni inimeste vastu. Keemiarelva ei kasu-tatud aga mitte üksnes saja aasta eest puhkenud ilmasõjas, vaid ka Iraagis, Süürias jm.

Lisaks tavarelvade kokkupõrkele on maailm astumas kübersõdade ajajärku. Meie riiki reaalselt ohustavana on olnud taas üheks tegijapooleks Venemaa ja tema jõustruktuurid. Eesti on üks maailma edukamaid IT-riike. Aga nagu mainis president Ilves oma viimases uusaasta- ja vabariigi aastapäeva kõnes, oleme üks viimaseid IT-kuritegudesse leebelt suhtujaid. Sisse murtakse nii asutuste, ettevõtete kui eraisikute arvutitesse. Viimast on juhtunud korduvalt ka minuga – häkitud on mu arvutite erinevaid portaale ja kadunud paljud mulle väga väärtuslikud materjalid. See on paljude inimeste probleem, millele on hakanud ikka suuremat tähelepanu pöörama ka meediaväljaanded ja -kanalid.
Üha uued tehnoloogilised lahendused avardavad nii inimsuhtlemise võrgustikke kui selle vaen-laste võimalusi nendesse tungida.

Täna, 27. veebruaril, toimus Toompeal meie välispoliitika ja selle tulevikusuundade arutelu. Sellel puudutati ka olukorda Ukrainas ja selles kätkevaid ohte. Jõuti järeldusele, et taas on demokraatlik lääs alla jäämas totalitarismi suunas liikuvale Venemaale. Euroopa Liit ja NATO peaksid juba kõige lähemas tulevkus alustama võimalikult efektiivse ennetustööga, et vältida uute kriisikollete tekkimist nii Euroopas kui mujal. Meie välispoliitika tulevikusuundade arutelul oleks ilmtungimata pidanud tegema ühe põhiettekande tegema ka meie varasem välisminister ja tänane suursaadik NATO juures Jüri Luik.
Parema homse nimel peame me juba täna üha enam pingutama, muidu jäämegi olukorda, mil aega ja jõudu jätkub vaid tagajärgede likvideerimiseks. Sest kes meist sooviks, et võõrad tulevad ja jäävadki meie õuele, kuigi nad olevat head naabrid juba aegade algusest ja varemgi külas käinud, kuigi neil olevat head kavatsused ja ainult oma natsionalistliku hoiaku tõttu ei suutvat ei meie ega ukrainlased ega grusiinid ega paljud teised rahvad seda mõista.

Nõmmel 24.-27.02.2014.a.

reede, 7. veebruar 2014

Soovin uskuda - Kiku, Alaver ja Veerpalu on süütud!

Margus Reemets,
ajakirjanik

Soovin uskuda - Kiku, Alaver ja Veerpalu on süütud!

Olen dopinguprobleeme süvitsi jälginud alates Belgia jalgratturi Eddy Merckx'i kokku-varisemisest Tour de France'i ühe etapi finišis aastakümneid tagasi. Olen selle kohta ka artikleid kirjutanud.
Üks Eesti naistippsportlastest loobus treeningutest hetkel, kui märkas oma ülahuulel tumedat udemeviirgu. Treener seletas talle, et tegemist toidulisanditega, milliseid talle manustatakse. See tagavat organismi parema arengu, treeningutaluvuse ja taastumise. Neid kutsuti tegeli-kult ka mitmesugusteks vitamiinideks, milliste kogus olevat rangelt reguleeritud Rahvus-vahelise Antidopingu Agentuuri normatiividega ja ei ületavat dopinguna käsitlemise piiri! Sportlane nõudis täpset ülevaadet nn. toidulisanditest, milliseid ta oli varem tõesti käsitlenud vitamiinidena. Kuna aga sel ajal oli nende hulgas ka hormoonpreparaate (muidugi lubatud määral), siis loobus andekas noorsportlane edasisest tippu pürgimisest. Just sel ajal oli ka dopingusport oma tipus.
Tänase olukorra kohta peaks lausuma pigem „See on veelgi arenenud!“
Viibisin 1983.a. Helsingis toimunud esimestel kergejõustiku MM-võistlustel algusest lõpuni. Mäletan üht Soome suure õhtulehe pealkirja: "Jarmo voitti taas!" See puudutas lausa ülimalt meheliku välimuse omandanud tšehhitari Jarmila Kratochwilovat, kes võitis Helsingis nii 400 kui 800 m jooksu (Jarmo on Soomes mehenimi). Loomulikult sundis kujunenud olukord veelgi inten-siivistama võitlust dopingu, eriti aga hormoonpreparaatide kasutamise vastu.
Meie hõimu- ja spordirahva soomlaste jaoks saabus krahh murdmaasuusatamise MM-võistluste aegu 2001. aastal Lahtis, kus lubati hemohes'si veel mitte mõõta, kuigi see oli juba kantud keelatute nimekirja. Nagu aga hiljem selgus, norralaste initsiatiivil seda ikkagi tehti. 
Kas keegi tõesti arvab, et veteran Harri Kirvesniemil oli mõte kodusel MM-il dopingutarbija kuulsusega tippspordist lahkuda?
Kas Jari Isometsä polnud ehk süüdi ja peatreener Jari-Pekka Kyrö süütu - viimane usaldas koondise med.-personali mõttes, et kõik mida me teeme, on kasuks paremale vastupidavusele ja taastumisele ega ole vastuolus ketivate rahvusvaheliste nõuetega?
Mida arvata Mika Myllylä medalitest tema enda hilise-mate pihtimuste taustal, võiksime jätta, sest sportlane on meie hulgast lahkunud.
Kas Virpi Kuitunen vandus lõpuni sõgedana valet, et ta pole oma teada mitte kunagi millegi keelatu suhtes patustanud?
Äsja saabus vapustav teade Venemaalt. Nii nagu Virpi Kuitunen omal ajal väitis ka „Meie Kiku“ Kristiina Šmigun-Vähi AK-s, et ta pole dopingaineid oma elus mitte kunagi tarvitanud. Selles leian kaks olulist iluviga: miks ei öelnud ta, et pole „teadlikult tarvitanud? miks väitis ta, et kui dopingainetele viitavaid molekule polnud võimalik tuvastada 2006. aastal, siis pole see võimalik ka täna? Arusaamatu!
Nii oli see ka Alaveri ja Veerpalu puhul, olgu siis tegemist hemohes'si, veredopingu ehk EPO, kasvuhormooni, hemoglobiini taseme või millegi muuga. Samad küsimused tekivad muidugi ka Veerpalu ja Mae puhul, kes helpisid suppi samalt taldrikult. Üks on vaenatu ja vapralt Kasahstanis Poltoranini man, teine tehtud spordijuht. Äkki Maed Torino päevil lihtsalt ei kontrollitud? Ühel Tor de Ski'l ei lubatud mitut eesti meessuusatajat kõrge heoglobiininäitaja tõttu ühe etapi starti!
Kas polnud mitte toona elu vormis olnud tšehhi suusakuulsus Lukas Bauer see, kes oli enne koduseid MM-e Liberecis 2009.a. klassikatehnika kindel valitseja, aga pidi peale Otepääd imepöörde teinud Veerpalule oma kodus alla vanduma?
Peale Libereci 2009 alustatigi kasvuhormooni mõõtmisega ja esimene vahelejääja selgus kevadel 2010.a.
Mida ütles suusaliidu tankistiks nõustunud Järv enne Lillehammarit patustanud Veerpalu kaitseks? - Tänased laborid ei erista organismi enda poolt toodetud ja sinna manustatud kasvuhormooni! Ta ei eitanud selle manustamist Veerpalu organismi. Ka med.-personali poolt kalkuleeritud doosid võisid olla õiged, viga pidi sel juhul olema organismi vanuselises või mingis muus iseärasuses, alpimajakese mõjus vms., millega ei osata mitte kunagi arvestada. Järv, kes oli pealegi esitanud üldsusele valeandmeid, taandati suurelt areenilt...
Mida tõestas meie suusahuvilistele ja spordijuhtidele uure honorari eest advokaat Pilv? Et proovi võtmisel või transportimisel ei peetud kinni kes teab mis mitmest-setmest nõudest ja, tegelikult, mitte midagi enamat! See ongi meie spordijuhtide suurim ja pealegi ebaeetiline möödalaskmine. Hakata tippadvokaadi kaasabil võitlema Antidopingu agentuuriga teades, et Veerpalu organismist ju dopingainet leiti, ei olnud hästi läbikaalutud otsus ja oli ette teada, et agentuur ei jäta end kaitsmata. Kuna Pilv esindas kogu meie suusaliitu, otsustatigi veel kord läbi vaadata ja parimal tänasel laboratoorsel tasemel! Kõik meie suusatajate Torinos antud proovid. Isikutäpsustusi peame ootama vist alanud mängude lõpuni. Hea Kiku ja kõik teised, me peaksime tegema seda võimalikult hüsteeriavabalt ja vaikselt.
A g a   n ü ü d   a p p i, kõik linnavurled ja matsid, kõik meie spordisõbrad kuni Toompeani välja! Kui kordusanalüüsid paljastavad ka dopingu peiteaineid, siis on tegemist hoopis kõrgema astme looga, mis väärib uusi ja veelgi teravamaid artikleid ja uurimusi!
Ja siiski olen veendunud, et ka sel puhul pole süüd ei meie suusatajatel ega treeneritel! Mati Alaveril oli kaalul treenerikoht Venemaa koondise juures ja tema süütust jäi uskuma ka Jelena Välbe, Andrus Veerpalul väärikas tippspordist lahkumine, suusaperekond Šmigun ei treinud ju tütrele võltsaupaistet Olymposel, nüüd ju Kiku pealegi üks meie olümpialiikumise juhte!
Alatiseks jääb kestma spordi võidujooks dopinguküttidega, kus esimesed, tohtrid-keemikud, ikka üks samm ees! Treener Mati Alaver on väga sageli tõstnud esile kogu team'i tööd jagades tunnustust ka taustajõududele, kelle hulgas väga tähtsad nii arstid, treenerid, massöörid, füsioterapeudid jt. Viidates dopingukeemia tänasele kõrgtasemele on selge, et aineid ega nende manustamise täpset aega ei suuda doseerida treenerid. Seda peavad tegema erialase kõrgkoolitusega meditsiinitöötajad. Erilisi kõrgteadmisi nõuab ka üha uute dopinpreparaati-de turule tulek ja varem lubatute ning nende sportlase organismis lubatud määrade muutu-mise, nende komponentide teadmine ja jälgimine. Täpselt sama kehtib ka peiteainete ja nende komponentide osas.
Jah, kahetsusväärselt on osalenud keelatud ainete tarneahelas ka sportlased ja treenerid. Taas meilgi näiteid kodust võtta. Paljusi juhtumeid on aga väga raske tõendada. Nii on minulegi korduvalt sosistatud inimestest, kes sellega terve varanduse kokku ajanud ja siis, kunagi hiljem teatud situatsioonis, hooplema kippunud. Kui aga sama inimene oma lobisemisest asja-osalisele vabandades iitsatanud, saabus teade, et sedalaadi kuulduste levitajaid on (end pehmelt väljendades) väga karmilt karistatud...
See ülemaailmne võidukooks on olnud ju meile teada!?
Meenutagem või üht enam kui kümne aasta tagust kergejõustiku MM-i, kus Hiina naiskesk- ja pikamaajooksjad püstitasid ridamisi uusi maailmarekordeid. Nende organismist leiti žen-žennile põhinevat vastupidavust stimuleerivat preparaati, mis oli siis lubatud. Järgmisel aastal olid aga välejalad kadunud - siis oli see juba keelatud. Nende maailmarekordid püsivad aga ületamatutena tänaseni! Nii on see ka paljude kergejõustiku jõualadega. Näiteks muudeti oda raskuskeset ettekäändel, et parandada viske pikkuse mõõtmist. Kui seda oleks tehtud enne Moskva olümpiamänge 1980 (Dainis Kulale kulla toonud „imevise“, mida Soome TV keris kümneid kordi, sest lapiti maandunud oda lihtsalt ei saanud murule märki jätta, mille tõttu üks põhjanaabrite kullalootus jäi finaalist välja) ja meie Heino Puuste pronksi asemel neljandaks?
Aga tõstmises asendati varasemad kaalukategooriad uutega – utoopilised maailmarekordid „arhiveeriti“ varem kehtinutesse!
Paraku on meilgi patustaja juba uueski kaalukategoorias...
Lisagem ka aastaid Käärikul harjutava ja meie määrdemeeste teeneid kasutava poolatari Justyna Kowalczyku ohke - kaua ta peab veel nende norra invasuuskuritega rinda pistma?
Juhitakse tähelepanu ka sellele. et ühe riigi, Norra, dominants ei teeni puhast sporti parimal viisil ja see hakkab Rahvusvahelises Antidopingu Agentuuris loodetavasti varsti kahanema! Teistel spordialadel, näiteks kergejõustikus, on ju Norra tippsportlased vahele jäänud?
Aga mida siis ikkagi teha? Ühe võimalusena pakutakse isegi dopingainete vabaks laskmist. Kõikidel spordialadel teavitatakse kõiki süstemaatiliselt harjutajaid alates noortekoondistesse pürgimisest, et toidulisandid jm. on lubatud ja antakse nii tegelejatele kui nende vanematele kaasa kirjalik märgukiri nende tarbimises sisalduvate riskide kohta, eriti kasvavale või nais-organismile.
Vaadake, Jaan Talts on puhas surmani, sest kõik oli toonaste reeglite kohaselt normis ja tarbimise mahud nõukogulikult täpse kontrolli all. Tema Soome kolleeg Kaarlo Kangasniemi manustanud aga toona lubatud preparaate lausa peotäite viisi ja ta tervis sai ka palju enam kannatada! Paralleel vist ka meie Aavo Pikkuusi ja Andrus Värnikuga – kas või sellelt pinnalt, et erinevate organismide iseärasuste hulka kuulub ka keemiliste preparaatide taluvus ja nende järeltoime pikemas ajamõõtmes!
Kas pole mitte üks meie olümpiavõitjatest esitanud küsimuse: „Kes on öelnud, et tippsport on tervisesport?“
Kõige üldkasutatavamad on dopingained juba ammustest aegadest jalgrattaspordis. See on viinud olukorrani, et Girolt, Tourilt ja Vueltalt lahkuvad suursponsorid, võetakse maha terveid võistkondi ja sekkutud on juba ka riiklikel tasemetel.
Tegelikult soovime me ju dopinguvaba sporti! Jäägu ohutud vitamiinid, mis müügil ka kõikides apteekides ja lubatud juba põnnieas. Kuigi ühel päeval võidakse areneva keemia taustal nendestki leida komponente, mis sportlast ergutanud, arendanud tema lihasmassi, kiirendanud taastumist või tõstnud treening- ja võistluskoormuste talumise piire?
Mida ikkagi ausa spordi nimel ette võtta? Kas me sellist sporti soovisimegi? Või lausume hoopis "No sport! No sport! No sport!", mida üks legend omistab Winston Churchillile?
Arvan, et ainult veenmisest enam ei aita. Koostöös sponsorite, riigi ja rahvusvaheliste spordi-organisatsioonidega tuleks välja töötada karistussüsteem, mis kõrvaldaks areenilt kõik need, kelle osalusel või teadmisel keelatud ained noorte inimeste organismi sattusid. Aeg näidaku, kas selleks tuleb karistada lisaks tootjatele ka riikide alaliite või isegi rahvuslikke olümpia-komiteesid tervikuna. Omal ajal keelustati apartheidipoliitika tõttu Lõuna-Aafrika Vabariigi sportlaste osavõtt olümpiamängusest ja teistest rahvusvahelistest suurvõistlustest. Võitlus ausa spordi nimel ja noorte inimeste tervise eest pole ju vähem tähtis kui rassiline diskrimi-neerimine?
Puhas sport on võimalik, aga tee selleni pikk. Usku ja jõudu!

MR,
7. veebr. 2014.a.

neljapäev, 12. detsember 2013

Tutvustus

Olen kogenud rahvusvahelise tagapõhjaga ajakirjanik, kes küll viimasel ajal end vähe avaldanud. Ehk rohkem juurelnud ja mõelnud, mälu laegastesse kirjutanud.
Postitused, mida Teile lähetada kavatsen, saavad olema kõige erinevamatel teemadel nagu on kirju ka meid ümbritsev maailm.

Sahtlis kirjutis, mis tugineb Albert Schweitzeri Aukartusele elu ees, kõneleb meie võimest andestada, puudutab äsjalahkunud N. Mandela ja P. de Klerki rolli rassivaenu lõpetamisel Aafrikas... hea muusika saatel.


Andestamisest ja kes seda suudab, vol. 1
Tere õhtust!

Hea lugeja,
alustan suure vastumeelsusega Bachi, Chopini, Czerny, Liszti ja Schweitzeri taastamist, mille Terje Giga ja Playtechi toel hävitas. Vabandan, kui kellegi nimi puudu või üleliigne! Alljärg-nev ei tohiks ängistada kedagi peale Üllar Jörbergi poolehoidjaid, sest tema nimi alljärgne-vasse kahjuks kuidagi ei sobitunud.
Frederic (Fryderyk Francziszek) Chopin (1810-49) sündis prantsuse-poola vanematest ja elas alates 1831. aastast kuni surmani Pariisis. Tema äärmiselt mitmekülgne romantiline looming (sh. kaks klaverikontserti), mis tugines sageli Poola rahvamuusikale, on väga oluline lehekülg maailma muusikaajaloos. Lisaks mõned laulud ja tšellosonaat (1846).
Vanemad viisid ta Pariisi õppima. Toonasesse Euroopa kultuuripealinna jäigi Chopin hiljem alaliselt elama.
Oma esimese iseseisva klaveriõhtu andis 8-aastaselt. Klaverikunstnikuna oli oodatud külaline kogu Euroopas.
Franz (Ferenz) Liszt (1811-86) sündis Austria-Ungari impeeriumis ja elas oma elu hilisema, kristliku loominguga osa Bayreuthis. Tema kohati äärmiselt romantiline looming, sh kaks klaverikontserti, aga ka sümfoonilised poeemid „Prelüüdid“ jt., tugines sageli Ungari rahva-muusikale (sh. 19 Ungari tantsu, millest nr 12 mängis eriti suureks I Moskva rahvusvahelise pianistide konkursi võitja Van Cliburn, USA). Vanemad viisid ta hiljem Viini õppima, kus elaski pikemat aega.
Oma esimese iseseisva klaveriõhtu andis 9-aastasena. Pianistina oli ülipopulaarne kogu Euroopas. (Esines 1846.a. ka Eestis.)
XIX sajandi alguses olid Chopin ja Liszt suveräänid oma erialal. Ka kahel järgneval päeval Euroopa suurimates kontserdisaalides esinedes oleks neid oodanud täissaalid. Kindlasti olid mõlemad ka väga jõukad inimesed – miljonärid.
Oma konkurenti suhtusid nad aga erinevalt. Kui Liszt kiitis kõikjal Chopini kui klaveri-kunstnikku ja tema heliloomingut, siis ei suutnud Chopin kunagi hoiduda võimalusest mürgiste kommentaaride pildumisest Liszti suunas, kuni surmani. Viimane andestas selle.
Liszti esimene õpetaja oli tema pianistist isa. Ta viis oma poja peale tema esimest avalikku esinemist Viini, tuntud austria helilooja, pianisti ja muusikaõpetaja Carl Czerny (1791-1857) juurde ja soovis tasuda oma poja tundide eest. Pedagoog, olles kuulanud 9-aastase poisi mänguoskust, teatas tema isale: „Sellise lapse õpetamine on mulle nii suur privileeg, et ma teen seda tasuta.“
Frederic Chopin ja Franz Liszt olid imelapsed.
Imetledes Liszti harukordselt eetilist suhtumist oma kolleegi tõrvamisse, tegi Czerny kord talle ettepaneku Chopinist midagi sügavamat kirja panna. Isa lubas teose väljaandmist toetada. See muutus aktuaalseks 1848. aastal, mil tuberkuloosi põdeva Chopini tervis hakkas juba silmnähtavalt halvenema. Czerny avaldas arvamust, et ehk oleks aeg? Liszt vastas, et tal mõttes juba kõik valmis ja hakkabki kirjutama. Aga käsikirja ei tulnud ega tulnud. Kui Carl Czerny selle lõpuks, 1852. aastal kätte sai, jahmatas teda selle maht ja sügavus. Kaante vahele sai üle 400 lehekülje. Franz Liszti teost „Chopin“ loetakse tänaseni kõige põhjalikumaks uurimuseks, mis Poola muusika suurkuju kohta avaldatud.
See räägib ka sellest, kui tähtis on andestamine, ka iseendale, ja kes suudavad seda teha, kes mitte. Ja mida saab endestada, mida mitte!
2
Andestamisest ja kes seda suudab, vol. 2
Nobeli rahupreemia laureaadist Schweitzerist ja tema „Aukartusest elu ees“.
Matemaatika ja muusika seotusest on palju räägitud, eriti J.S. Bachi (1685-1750) loomingu puhul. Prantsusmaa ja Saksamaa piiril, heitliku ajalooga Elsassis sündinud Johann Sebastian Bachi peavad paljud muusikaajaloo suurimaks. Eestlasena lisaksin talle võrdsena Arvo Pärdi. Nende instrumentaalmuusika on lausa vastandlik aga teineteist täiendav. Samas, Bachi „Aaria“ ja Pärdi „Alinale“?
Bach ei olnud üksnes suur helilooja, vaid ka suurepärane organist, kes täiustas oma imporovisatsioonioskuse filigraansuseni Dietrich Buxtehude juures Lübeckis. Lisaks kõitsid teda sügavalt hästitempereeritud helisüsteemis uued võimalused. 48 prelüüdi ja fuugat, „Goldbergi variatsioonid“ (mille mängis ülisuureks Kanada pianist Glenn Gould (1932-82), seal ka muusikaajaloo üks kauneimad helindeid, „Aaria“), Nagu sageli ülisuurte meistrite puhul juhtub, olid nad oma ajast kaugel ees. Bachi hinnatigi tema eluajal eelkõige organistina. Tema arendas aga kõrgpunkti barokkajastu polüfoonilise muusika ja ning rajas tee harmoonilisele heliloomingule.
Tema teosed hakkasid koguma tuntust alates XIX sajandi esimestest aastatest, mil Felix Mendelssohn-Barholdy juhatas Berliinis tema „Matteuse Passiooni“. Surematud on ka tema „Johannes Passioon“, „Jõulu-“ ja „Lihavõtte oratoorium“, ka „Missa h-moll“, ilmalik „Kohvikantaat“ jt. teosed.
Juudi päritolu Albert Schweitzer (1875-1965) sündis Elsassis ja nii peavad teda oma ajaloo suurkujuks ka prantslased. Ta sai tuntuks nii arsti, filosoofi, organisti kui teoloogina. Täiendas end 1905-11 misjoniarstina ning asus 1913.a. elama Aafrika koloniaalkolkasse Gaboni, kus rajas Lambarenes omal kulul haigla kõige vaesematele mustanahalistele, mida juhatas kuni surmani 1965.a.
Tema elufilosoofia sai tuntuks kui kristlik inimesearmastus, humanistlik eetika, tema filosoofia keskseks põhimõtteks sai aga juba 1915. aastast aukartus elu ees, selle kõikide vormide kaitsmine ja vastutus selle säilumise eest, surmaga ei kaasne ateistlik vabanemine süükoormast, mida teinud teistele ja enestele, eriti oma lähedastele, me lahkume vaid füüsili-selt, kuhu viime aga oma hingevalu, mis ängistab meid surmatunnil, on valus ja ängistav, ka nendele, kes meist jäävad. (Eesti k. on ilmunud tema esseekogumik „Aukartus elu ees“.)
Organistina saavutas A.Schweitzer erilise tuntuse J.S. Bachi loomingu tõlgendajana. Tema teos heliloojast ilmus esmatrükis prantsuse keeles – „Jean Sebastien Bach: le musicien poete“ 1905. a., selle täiendatud väljaanne „Johann Sebastian Bach“ aga 1908.a. saksa keeles. Teost peetakse tänaseni parimaks Bachi monograafiaks.
Kõik inimkonna suurimad timukad on püüdnud olla võimu juures kuni surmani, sest nad on teadnud, mida toob endaga kaasa oma poliitilise või religioosse või päritud võimu kaotamine. Stalinil õnnestus see, Trotskil ja Leninil mitte, Hitler mürgitas oma pere ja viis väikest last, Mussolini kõlkus jalgupidi kõigile põlastamiseks, Idi Amin väriseb maapaos jne.
Kui paljudele on maksnud elu oma unistustele ja hoiakutele kindlaks jäämine! Kui kiiresti me unustame aga need, kel õnnestus oma unistus täide viia! Kõik teavad LAV esimest musta-nahalist presidenti Nelson Mandelat, aga kes seda, et apartheidi kaotaja oli 1989.a. hoopis tema eelkäija valgenahaline de Klerk, kes legaliseeris Aafrika Rahvuskongressi ja vabastas Mandela 25-aastasest vangipõlvest. Hoopis vähe on aga neid, kes mäletavad Lõuna-Rodeesia juhti Ian Smithi ja oskavad seda võrrelda tänase kaosega Zimbabves.
...Ja juba oleme kaldunud teise äärmusse. Kes on kõige tagakiusatumad tänases Aafrikas? Kas araablased, mustanahalised, hiinlased või hindud, ameerika põlisasukad? Ei, need on valged inimesed.