Soovin uskuda - Kiku, Alaver ja Veerpalu on süütud!

Margus Reemets,

ajakirjanik

Soovin uskuda - Kiku, Alaver ja Veerpalu on süütud!

Olen dopinguprobleeme süvitsi jälginud alates Belgia jalgratturi Eddy Merckx'i kokku-varisemisest Tour de France'i ühe etapi finišis aastakümneid tagasi. Olen selle kohta ka artikleid kirjutanud.

Üks Eesti naistippsportlastest loobus treeningutest hetkel, kui märkas oma ülahuulel tumedat udemeviirgu. Treener seletas talle, et tegemist toidulisanditega, milliseid talle manustatakse. See tagavat organismi parema arengu, treeningutaluvuse ja taastumise. Neid kutsuti tegeli-kult ka mitmesugusteks vitamiinideks, milliste kogus olevat rangelt reguleeritud Rahvus-vahelise Antidopingu Agentuuri normatiividega ja ei ületavat dopinguna käsitlemise piiri! Sportlane nõudis täpset ülevaadet nn. toidulisanditest, milliseid ta oli varem tõesti käsitlenud vitamiinidena. Kuna aga sel ajal oli nende hulgas ka hormoonpreparaate (muidugi lubatud määral), siis loobus andekas noorsportlane edasisest tippu pürgimisest. Just sel ajal oli ka dopingusport oma tipus.

Tänase olukorra kohta peaks lausuma pigem „See on veelgi arenenud!“

Viibisin 1983.a. Helsingis toimunud esimestel kergejõustiku MM-võistlustel algusest lõpuni. Mäletan üht Soome suure õhtulehe pealkirja: "Jarmo voitti taas!" See puudutas lausa ülimalt meheliku välimuse omandanud tšehhitari Jarmila Kratochwilovat, kes võitis Helsingis nii 400 kui 800 m jooksu (Jarmo on Soomes mehenimi). Loomulikult sundis kujunenud olukord veelgi inten-siivistama võitlust dopingu, eriti aga hormoonpreparaatide kasutamise vastu.

Meie hõimu- ja spordirahva soomlaste jaoks saabus krahh murdmaasuusatamise MM-võistluste aegu 2001. aastal Lahtis, kus lubati hemohes'si veel mitte mõõta, kuigi see oli juba kantud keelatute nimekirja. Nagu aga hiljem selgus, norralaste initsiatiivil seda ikkagi tehti. 

Kas keegi tõesti arvab, et veteran Harri Kirvesniemil oli mõte kodusel MM-il dopingutarbija kuulsusega tippspordist lahkuda?

Kas Jari Isometsä polnud ehk süüdi ja peatreener Jari-Pekka Kyrö süütu - viimane usaldas koondise med.-personali mõttes, et kõik mida me teeme, on kasuks paremale vastupidavusele ja taastumisele ega ole vastuolus ketivate rahvusvaheliste nõuetega?

Mida arvata Mika Myllylä medalitest tema enda hilise-mate pihtimuste taustal, võiksime jätta, sest sportlane on meie hulgast lahkunud.

Kas Virpi Kuitunen vandus lõpuni sõgedana valet, et ta pole oma teada mitte kunagi millegi keelatu suhtes patustanud?

Äsja saabus vapustav teade Venemaalt. Nii nagu Virpi Kuitunen omal ajal väitis ka „Meie Kiku“ Kristiina Šmigun-Vähi AK-s, et ta pole dopingaineid oma elus mitte kunagi tarvitanud. Selles leian kaks olulist iluviga: miks ei öelnud ta, et pole „teadlikult tarvitanud? miks väitis ta, et kui dopingainetele viitavaid molekule polnud võimalik tuvastada 2006. aastal, siis pole see võimalik ka täna? Arusaamatu!

Nii oli see ka Alaveri ja Veerpalu puhul, olgu siis tegemist hemohes'si, veredopingu ehk EPO, kasvuhormooni, hemoglobiini taseme või millegi muuga. Samad küsimused tekivad muidugi ka Veerpalu ja Mae puhul, kes helpisid suppi samalt taldrikult. Üks on vaenatu ja vapralt Kasahstanis Poltoranini man, teine tehtud spordijuht. Äkki Maed Torino päevil lihtsalt ei kontrollitud? Ühel Tor de Ski'l ei lubatud mitut eesti meessuusatajat kõrge heoglobiininäitaja tõttu ühe etapi starti!

Kas polnud mitte toona elu vormis olnud tšehhi suusakuulsus Lukas Bauer see, kes oli enne koduseid MM-e Liberecis 2009.a. klassikatehnika kindel valitseja, aga pidi peale Otepääd imepöörde teinud Veerpalule oma kodus alla vanduma?

Peale Libereci 2009 alustatigi kasvuhormooni mõõtmisega ja esimene vahelejääja selgus kevadel 2010.a.

Mida ütles suusaliidu tankistiks nõustunud Järv enne Lillehammarit patustanud Veerpalu kaitseks? - Tänased laborid ei erista organismi enda poolt toodetud ja sinna manustatud kasvuhormooni! Ta ei eitanud selle manustamist Veerpalu organismi. Ka med.-personali poolt kalkuleeritud doosid võisid olla õiged, viga pidi sel juhul olema organismi vanuselises või mingis muus iseärasuses, alpimajakese mõjus vms., millega ei osata mitte kunagi arvestada. Järv, kes oli pealegi esitanud üldsusele valeandmeid, taandati suurelt areenilt...

Mida tõestas meie suusahuvilistele ja spordijuhtidele uure honorari eest advokaat Pilv? Et proovi võtmisel või transportimisel ei peetud kinni kes teab mis mitmest-setmest nõudest ja, tegelikult, mitte midagi enamat! See ongi meie spordijuhtide suurim ja pealegi ebaeetiline möödalaskmine. Hakata tippadvokaadi kaasabil võitlema Antidopingu agentuuriga teades, et Veerpalu organismist ju dopingainet leiti, ei olnud hästi läbikaalutud otsus ja oli ette teada, et agentuur ei jäta end kaitsmata. Kuna Pilv esindas kogu meie suusaliitu, otsustatigi veel kord läbi vaadata ja parimal tänasel laboratoorsel tasemel! Kõik meie suusatajate Torinos antud proovid. Isikutäpsustusi peame ootama vist alanud mängude lõpuni. Hea Kiku ja kõik teised, me peaksime tegema seda võimalikult hüsteeriavabalt ja vaikselt.

A g a   n ü ü d   a p p i, kõik linnavurled ja matsid, kõik meie spordisõbrad kuni Toompeani välja! Kui kordusanalüüsid paljastavad ka dopingu peiteaineid, siis on tegemist hoopis kõrgema astme looga, mis väärib uusi ja veelgi teravamaid artikleid ja uurimusi!

Ja siiski olen veendunud, et ka sel puhul pole süüd ei meie suusatajatel ega treeneritel! Mati Alaveril oli kaalul treenerikoht Venemaa koondise juures ja tema süütust jäi uskuma ka Jelena Välbe, Andrus Veerpalul väärikas tippspordist lahkumine, suusaperekond Šmigun ei treinud ju tütrele võltsaupaistet Olymposel, nüüd ju Kiku pealegi üks meie olümpialiikumise juhte!

Alatiseks jääb kestma spordi võidujooks dopinguküttidega, kus esimesed, tohtrid-keemikud, ikka üks samm ees! Treener Mati Alaver on väga sageli tõstnud esile kogu team'i tööd jagades tunnustust ka taustajõududele, kelle hulgas väga tähtsad nii arstid, treenerid, massöörid, füsioterapeudid jt. Viidates dopingukeemia tänasele kõrgtasemele on selge, et aineid ega nende manustamise täpset aega ei suuda doseerida treenerid. Seda peavad tegema erialase kõrgkoolitusega meditsiinitöötajad. Erilisi kõrgteadmisi nõuab ka üha uute dopinpreparaati-de turule tulek ja varem lubatute ning nende sportlase organismis lubatud määrade muutu-mise, nende komponentide teadmine ja jälgimine. Täpselt sama kehtib ka peiteainete ja nende komponentide osas.

Jah, kahetsusväärselt on osalenud keelatud ainete tarneahelas ka sportlased ja treenerid. Taas meilgi näiteid kodust võtta. Paljusi juhtumeid on aga väga raske tõendada. Nii on minulegi korduvalt sosistatud inimestest, kes sellega terve varanduse kokku ajanud ja siis, kunagi hiljem teatud situatsioonis, hooplema kippunud. Kui aga sama inimene oma lobisemisest asja-osalisele vabandades iitsatanud, saabus teade, et sedalaadi kuulduste levitajaid on (end pehmelt väljendades) väga karmilt karistatud...

See ülemaailmne võidukooks on olnud ju meile teada!?

Meenutagem või üht enam kui kümne aasta tagust kergejõustiku MM-i, kus Hiina naiskesk- ja pikamaajooksjad püstitasid ridamisi uusi maailmarekordeid. Nende organismist leiti žen-žennile põhinevat vastupidavust stimuleerivat preparaati, mis oli siis lubatud. Järgmisel aastal olid aga välejalad kadunud - siis oli see juba keelatud. Nende maailmarekordid püsivad aga ületamatutena tänaseni! Nii on see ka paljude kergejõustiku jõualadega. Näiteks muudeti oda raskuskeset ettekäändel, et parandada viske pikkuse mõõtmist. Kui seda oleks tehtud enne Moskva olümpiamänge 1980 (Dainis Kulale kulla toonud „imevise“, mida Soome TV keris kümneid kordi, sest lapiti maandunud oda lihtsalt ei saanud murule märki jätta, mille tõttu üks põhjanaabrite kullalootus jäi finaalist välja) ja meie Heino Puuste pronksi asemel neljandaks?

Aga tõstmises asendati varasemad kaalukategooriad uutega – utoopilised maailmarekordid „arhiveeriti“ varem kehtinutesse!

Paraku on meilgi patustaja juba uueski kaalukategoorias...

Lisagem ka aastaid Käärikul harjutava ja meie määrdemeeste teeneid kasutava poolatari Justyna Kowalczyku ohke - kaua ta peab veel nende norra invasuuskuritega rinda pistma?

Juhitakse tähelepanu ka sellele. et ühe riigi, Norra, dominants ei teeni puhast sporti parimal viisil ja see hakkab Rahvusvahelises Antidopingu Agentuuris loodetavasti varsti kahanema! Teistel spordialadel, näiteks kergejõustikus, on ju Norra tippsportlased vahele jäänud?

Aga mida siis ikkagi teha? Ühe võimalusena pakutakse isegi dopingainete vabaks laskmist. Kõikidel spordialadel teavitatakse kõiki süstemaatiliselt harjutajaid alates noortekoondistesse pürgimisest, et toidulisandid jm. on lubatud ja antakse nii tegelejatele kui nende vanematele kaasa kirjalik märgukiri nende tarbimises sisalduvate riskide kohta, eriti kasvavale või nais-organismile.

Vaadake, Jaan Talts on puhas surmani, sest kõik oli toonaste reeglite kohaselt normis ja tarbimise mahud nõukogulikult täpse kontrolli all. Tema Soome kolleeg Kaarlo Kangasniemi manustanud aga toona lubatud preparaate lausa peotäite viisi ja ta tervis sai ka palju enam kannatada! Paralleel vist ka meie Aavo Pikkuusi ja Andrus Värnikuga – kas või sellelt pinnalt, et erinevate organismide iseärasuste hulka kuulub ka keemiliste preparaatide taluvus ja nende järeltoime pikemas ajamõõtmes!

Kas pole mitte üks meie olümpiavõitjatest esitanud küsimuse: „Kes on öelnud, et tippsport on tervisesport?“

Kõige üldkasutatavamad on dopingained juba ammustest aegadest jalgrattaspordis. See on viinud olukorrani, et Girolt, Tourilt ja Vueltalt lahkuvad suursponsorid, võetakse maha terveid võistkondi ja sekkutud on juba ka riiklikel tasemetel.

Tegelikult soovime me ju dopinguvaba sporti! Jäägu ohutud vitamiinid, mis müügil ka kõikides apteekides ja lubatud juba põnnieas. Kuigi ühel päeval võidakse areneva keemia taustal nendestki leida komponente, mis sportlast ergutanud, arendanud tema lihasmassi, kiirendanud taastumist või tõstnud treening- ja võistluskoormuste talumise piire?

Mida ikkagi ausa spordi nimel ette võtta? Kas me sellist sporti soovisimegi? Või lausume hoopis "No sport! No sport! No sport!", mida üks legend omistab Winston Churchillile?

Arvan, et ainult veenmisest enam ei aita. Koostöös sponsorite, riigi ja rahvusvaheliste spordi-organisatsioonidega tuleks välja töötada karistussüsteem, mis kõrvaldaks areenilt kõik need, kelle osalusel või teadmisel keelatud ained noorte inimeste organismi sattusid. Aeg näidaku, kas selleks tuleb karistada lisaks tootjatele ka riikide alaliite või isegi rahvuslikke olümpia-komiteesid tervikuna. Omal ajal keelustati apartheidipoliitika tõttu Lõuna-Aafrika Vabariigi sportlaste osavõtt olümpiamängusest ja teistest rahvusvahelistest suurvõistlustest. Võitlus ausa spordi nimel ja noorte inimeste tervise eest pole ju vähem tähtis kui rassiline diskrimi-neerimine?

Puhas sport on võimalik, aga tee selleni pikk. Usku ja jõudu!

MR,

7. veebr. 2014.a.