Margus Reemets. Suurvene putinism ja Maidani lämmatamine

Margus Reemets

Suurvene putinism ja Maidani lämmatamine

Mõne päeva eest kirjutasin eeskätt oma lähedastele ja facebook'i-sõpradele uue katkendi aususest ja andestamisest, meie tänase ümbruse mõistmisest. Kasutasin selles korduvalt teadlikult oma mõtteid, millised olin kirja pannud veerand sajandit tagasi, mil elasin ja töötasin Stockholmis.

Oleme vabad ja õnnelikud täpselt sedavõrd, kui seda lubab tänane maailm ja meie geopoliitiline reaalsus. Aga me oleme vabamad kui kunagi varem. Tänases alalhoidlikus Põhjalas pole meil karta Maidani ega uusi Pronksiööd meenutavaid vihapurskeid.

See ei olnud aga nii täna 25 aastat tagasi. Me olime ärganud Vanas Maailmas, kus puhusid uued tuuled, kus Kremli poolt saabuvad demokraatiailmingud olid vaid jõuetud iilid, millel puudus usaldusväärsus. Tänaseks on need hoopis raugenud ja Ukraina pealinnas lahvatanud veresauna leegid panid veel kord proovile inimeste usu demokraatlike muudatuste võimalikkusse Vanas Maailmas, iidses Kiievi linnas.

Aga toona, veerand sajandit tagasi, Hirvepargile järgnenud sündmuste ajal, muutus meie vaba-dusunistus üha reaalsemaks. Kevadel 1988 olin Stockhomlis sõnastanud oma parimate teadmiste alusel okupatsiooni alused. See jõudis ka kodumaale minu poolt koostatud pisivoldikus "Lähtudes Eesti NSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu avaldusest EKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja S.-A. Villole"...

Siin need on, ilmekaimad lõigud Poola suursaadiku M. Grzybowski koondettekandest toona Londonis asunud Poola Välisministeeriumile 6. nov. 1939.a.

SAMA TOIMUS POOLAS...

- "17. septembril 1939 NSV Liidu poolt Poolale sooritatud kallaletung - sõda kuulutamata, diplomaatilisi suhteid katkestamata ja mittekallaletungipakti üles ütlemata - on sündmus, mida on kerge hinnata moraali seisukohalt. Kuid kui seda vaadelda poliitilise lahendusena, on see äärmiselt vastuoluline nähtus, kuigi loogiline lüli stalinistlikus poliitilises süsteemis."
- "Nõukogude imperialism sillutab endale jätkuvalt teed kõneldes "töölisklassi vabastamisest"."
- "Lenini-aegsed massilised hukkamised muutsid võimatuks monarhia ja kapitalismi ükskõik missuguses vormis restaureerimise. Need massimõrvad, mis nüüd aset leiavad, muudavad võimatuks leninismi restaureerimise."
- "Probleemidest, mida N.Liit on lugenud viimase kahe aasta jooksul "kõige tähtsamateks", võiks koostada terve entsüklopeedia."
- Venestamist viiakse läbi süstemaatiliselt ja vankumatult. Vähemusrahvuste suhtes aetava poliitika tähtsamaid jooni:
   a) vähemuspiirkondade täielik allutamine puhtvene aladele;
   b) vaenuliku elemendi väljsaatmine ja nende asendamine venelastega;
   c) vähemusrahvuste ajalehtede järk-järguline asendamine venekeelsete ajalehtedega;
   d) kohaliku keele õpetamise osatähtsuse vähendamine ja vene keele õpetamise laiendamine;
   e) selle kõige väljajuurimine, mis on end pühendanud usu tugevda-misele rahvuslikku enesetunnetusse;
   f) kogu vähemusrahvuse eliidi väljasaatmine Sise-Venemaale;
   g) kõige julmem terror ka kõige süütumate suuremat sõltumatust taotlevate ilmingute suhtes.

2

   ... Vaatamata kõikide nimetatud meetmete intensiivsele kasutamisele pole aga astutud vähe-musrahvuste probleemi lahendamisele sammugi lähemale. Vastupidi, need on kutsunud esile salajase käärimise, mis soodsates oludes aitab kindlasti kaasa režiimi kukutamisele."
(Poola Valgest Raamatust leidnud ja tõlkinud Margus Reemets. Stockholm. Kevad 1988.a.)

Meeleolud tänasel Venemaal viitavad aga sellele, et poliitilise tahte korral on, vastupidiselt Grzybowski väidetele, võimalik nii kapitalismi kui lenenismi-stalinismi restaureerimine. Kui võimule pääseb usk utoopiasse ja looja andestamisse, siis pole hävitamine ja märtriteod võimalikud ainult radikaalse islami maailmas, vaid ka Euroopa südames. Seda oleme kogenud meie ja poolakad, grusiinid ja tatarlased, nüüd tahetakse seda katsetada ka ukraina rahva

kallal. Ja mitte esimest korda.

Lisan siia ees- ja järelridu oma kodumaalegi jõudnud brožüürist, mille koostasin 9.-12. augus-tini 1988 Stockholmis (Kilde totalitaarse riigi sünniloost: Dokumendikatkeid ja Lenini seisu-kohavõtte Venemaa Asutava Kogu kohta, nõukogude osatähtsuse prioriteerimisest).

See näitab, milleni võib viia üldrahvalik raev, kui seda õhutatakse võimuladviku enda poolt...

„Looming nr. 6/1988 avaldas prof. Uno Mereste silmapaistva üldistusjõu ja perspektiivitajuga kirjutise „Isemajandamine. Autonoomia. Suveräänsus.“ Autorile tundub, et kõik on võimalik seni, kuni me vastandame Leninile Stalini, kui me austame Leninit kui nõukogude riigi raja-jat, kuni meie legaalne maksimumprogramm piirdub suveräänsusega NSV Liidu koosseisus. Sealt edasi tuleb tühermaa, täis suurriiklikku halastamatust. (Samale seisukohale jõuab oma poovates ridades „Fašismist meil ja mujal“ ka Jaan Kaplinski (vt. Vikerkaar nr. 7/1988).

Järgnev valik ei vaidlusta ühtegi kodumaist seisukohta. Sest tänane, õiges suunas toimuv areng, saab lähtuda üksnes momendi olukorra tunnetamisest ning selle kasutamisest... homse ülesehitamisel. Seda saaksin teha vaid kohapeal.

Ka totalitaarsed riigid on kunagi tekkinud. NSV Liidu ainuparteiline võimu- ja vägivalla-aparaat sündis „oktoobrileekides“. Selle põhitahuks oli Venemaa Asutava Kogu vägivaldne likvideerimine 1918.a. jaanuaris... Selles vägivallas domineerib Lenini, mitte Stalini nimi. Ja mõistame, et J. Stalin oli V. Lenini eriti julm (kõige julmem?) järglane.

...Relvastatud ülestõusuga võimu haaramine oli bolševike toonane ainuvõimalik tee jõuda Vene riigi juhtimisele. /.../

Toonast vägivalda on V. Lenin ja tema järglased püüdnud õigustada eelkõige sellega, et „sündis uut tüüpi riik“, et „esmakordselt inimkonna ajaloos sai võimule töörahvas“, et „hävitati ekspluataatorlikud klassid, kapitali ülemvõim“ jne. Trotski kartis isegi seda, et revolutsioon vallandab töörahvahulkades sellise entusiasmi, mida tuleb aegsasti seadusand-likult piirama hakata – vastasel juhul võivad töölised endale tööga lihtsalt liiga teha, ennast tööga tappa...

Entusiasmi kahtlemata esines, paiguti isegi üldrahvalikku... Kuid kõik see rauges õige pea. Sündimata jäi nii töökam rahvas kui humaansem juhtkond. Pettumus osutus vastastikuseks. „Me mõtlesime, et talupojad annavad meile ilusti vajaliku koguse vilja, meie aga jaotame selle tehastes ja vabrikutes – nii olemegi jõudnud kommunistliku tootmise ja jaotamiseni. Mitte küll eriti pikaajalised kogemused on viinud meid arusaamisele sellise konstruktsiooni ekslik-kuses,“ tunnistas Lenin 1920.a. Lõpus Clara Zetkinile ja tuntud saksa kommunisti meelest olnud „Iljitš löödud nagu Kristus ristipuul“.

Venemaa Asutava Kogu valimistel lubati kandideerida kõikidel parteidel erandina nende osas, kelle soov oli taastada monarhia e. tsaaririik. Bolševikud said hävitavalt lüüa. Nende väited selle kohta, et valimised ei väljendanud „klassijõudude uut vahekorda“ on äärmiselt raskesti mõistetavad. Sest just relvastatud riigipöörde sooritanud enamlastel oli vähim takis-tusi oma selgitustöö tegemisel. - Rahva enamus ei kiitnud lihtsalt ikka enam hoogustunud vägivalda heaks...

3

Demokraatliku rahvaesinduse laialikihutamisega pöörasid just rahvakomissaride nõukogu esimees Uljanov-Lenin ja Asutava Kogu Valimiste Asjade Komisjoni komissar M. Uritski poliitiliste vastaste viha enesele. Lisaks hukati 17. juulil 1918 bolševike otsusel kogu tsaari Nikolai II perekond ja teenijad. Sünnivad Vana Maailma esimesed kontsentratsioonilaagrid (4. juunil 1918 nõuab rahvakomissar Trotski „nende tšehhide ja slovakkide paigutamist kont-sentratsioonilaagritesse, kes ei ole nõus relva loovutama“. Seda vajadust kordab 9. augustil 1918 Lenin. Nii toimubki 30. augustil 1918 kaks atendaati: Petrogradis hukkub Uritski, Moskvas haavatakse Leninit. Õigustamata vägivalda ei saa jätta viitamata Dzeržinski asetäitja Petersi meenutusele, et „karistuseks juhi haavamise eest lasti maha kõigest umbes 600 inimest“ ehk ilma kohtu otsuseta hukati varem mitmesugustel põhjustel arreteeritud „kontrrevolutsionääre“.

31. juulil 1919 kirjutas endine tsaariarmee polkovnik, toonane Punaarmee kasakakorpuse komandör F. Mironov kirja Leninile. Tema meelest on „kommunismi jõudmine pikk ja kannatust nõudev protsess, südame ja mitte sundimise asi“. Ta on teravalt vastu kohutavale julmusele ja leiab, et tal „ei jätku aega ega paberit, et jutustada Teile, Vladimir Iljitš, „kom-munismi ehitamise“ õudustest Doni piirkonnas. Teistes kohtades pole asi parem.“ Ta usub, et „kasakate hävitamise saatanliku plaani“ järel „saabub aeg ka keskmiktalupoegadele“. Ta avaldab lootust, et „kommunistid ei suuda ju ometi kogu Venemaad maha kõmmutada“. Üks kuulsamaid punaseid kasakakomandöre Filip Mironov tapeti bolševike poolt Butõrka vanglas 1921. aastal...

Kui Stalinile paari aasta pärast „klassivõitluse julmust“ ette heidetakse, pareerib ta otsusta-valt: „Partei opositsiooni hulgas on sellised nagu Beloborodov, kelle „demokraatiat“ ei suuda tänaseni unustada Rostovi töölised; Rozengolts, kelle „demokratismist“ pole tänaseni tervene-nud meie meremehed ja raudteelased; Pjatakov, kelle „demokraatlikkusest“ mitte ei kisenda-nud, vaid ulgus kogu Donbass; ...Bõk, kelle „demokraatiast“ oigab siiani Horezm...“

Oktoobri relvastatud riigipöörde järel lahkusid Venemaalt või ei naasnud kodumaale sellised maailmanimed nagu Bunin, Gorki, Rahmaninov, Stravinski, Chagall jt. Sest just kultuuri-inimestele on olnud totalitarism ja selle teenimine eriti vastumeelne. See ei iseloomustanud üksnes N.Liitu. Kui Ida-Saksamaa töölised asusid 60 aasta eest võitlusele oma õiguste eest, lausus W. Pieck, et „Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei ei ole rahul rahva meelsusega“. Ühes oma luuletuses soovitas Bertolt Brecht sellele reageerides „valida parteil teine rahvas“...

Juba paar nädalat peale riigipööret kirjutas Maksim Gorki oma „Ajakohatutes Mõtetes“: „Lenin, Trotski ja nende kaaslased on juba nakatunud võimu pehkinud mürgist. Sellest kõneleb nende häbiväärne suhtumine sõna- ja isikuvabadustesse, kõikidesse nendesse õigus-tesse summaarselt, milliste võidukäigu eest oli võidelnud demokraatia.“

Juba mõne kuu pärast lausub vaesest tööliskodust pärit kirjanik: „Mul on halb... Nagu oleks Columbus jõud-nud lõpuks Ameerika rannikule, aga Ameerika on talle vastik.“

Seejärel lahkub Gorki kodumaalt ja nõukogude ajalooallikate kohaselt „parandab üle kümne aasta tervist Capri saarel...“

Tänane Venemaa on taas pööramas oma pilke sajanditagusesse minevikku. Lisaks sõjakange-lastele meenutatakse üha soojemalt surematuid revolutsionääre Leninit ja Stalinit. Nende teod peavad innustama Venemaa noori ülistama putinismi ja riigi tänaseid juhte. Nii suurt terri-tooriumi ei saavat valitseda tugeva keskvõimuta. Viidatakse kaukaasia fanaatilistele terroris-tidele eesotsas grusiinide ja tšetšeenidega, separatismi ohjeldamine õigustab kasvõi kogu põlis-rahva hukkamist, peaasi, et maapõues peituvad rikkused Venemaale jääksid. Riigitruuduse süvendamiseks on õigustatud ka kogu rahvusgrupi (näit. krimmi tatarlaste) ümberasustamine. Vaadeldes aga Maidanil juhtunut ja meenutades hiljutisi sündmusi Gruusias võib Ukrainas karta tõesti sündmuste kõige halvimat arengut. Sellega kompaks Venemaa aga juba väga tõsiselt demokraatliku Õhtumaa kannatlikkust. Ja mida ütleksid vene oligarhid, kui nende ärisuhted embargo lämmataks? - Taastada ei saa ju kommunismi ülesehitamist, vaid poliitikat NEP!

4

Uut revolutsioonijärgset majanduspoliitikat NEP viidi Venemaal läbi ajutise sammuna, käitiste juhtimisse kaasati vanad spetsialistid, sest röövimine ja lagastamine oli väljunud igasuguse kontrolli alt. Seda nimetati sõjakommunsmiks. Aga kõik rikkused nii maa peal kui -põues pidid kuuluma riigile ja selle ainuparteilisele juhtimisele.

Suur Juht Hitler on mõtisklenud Kõikide Rahvaste Isa Stalini üle. Führer olevat sõnanud: „Ma mõistan teda täielikult, aga mitte tema hüsteerilist suhtumist eraomandisse...“ Eks ta löönud lõpuks vist käega ja asunud Barbarossa plaani kallale.

Pole aimugi, kas Putin on tuttav sellise heietusega, aga tema küll oligarhide huve ega eraomandi püha puutumatust vähemalt esialgu riivata ei kavatse. - Sest täna piisab veel lojaalsuskontrollist, mida näiteks Hodorkovski ei läbinud.

Tänavu (1988.a.) varasuvel Rootsis viibides rõhutas Paul-Eerik Rummo veel kord: „Nõukogu-de riik ei pea mitte liberaliseeruma, vaid demokratiseeruma.“ Sest totalitaarse riigikorra säilumisel on võimalikud nii liberaalsed kui konservatiivsed perioodid...

Tõenäoliselt mõistab ka NLKP tänane noorenenud juhtkond legaalse poliitilise opositsiooni vajalikkust... Ometi pole selle võimaldamisega kiirustatud. Kas kardetakse võimu kaotamist? Teistsugust vastust on esitatud küsimusele tegelikult võimatu leida...

(Ja nii see ju läkski!)

Demokraatlik Lääs hindab mitmeparteisüsteemi erakordselt kõrgelt. Poliitilised erakonnad ei saa loota võimu juures püsimusele, kui nad ei arvesta... rahva nõudmistega. Need selguvad massiteabevahendite kaudu, elanikkonna perioodilistest küsitlustest, diskussioonides... parla-mendis. Mida tugevam on opositsioon, seda paremini on kaitstud demokraatlik riigikord.

NSV Liit – keisrikojata, aga ülitsentraliseeritud Venemaa – on maailma suurima territooriu-miga riik. Ja mida suurem riik, seda tugevam peab olema keskvõim. N.Liidu poliitiline juht-kond püüab endiselt väita sedagi, et nii ääretul territooriumil viiks keskvõimu täiuse kahane-mine paratamatu kaose, anarhia ja hukuni. Ja demokraatia võidukäik on lagundanud väga paljud impeeriumid. Seda ilmselt ei soovitagi ja nii piiravadki... demokratiseerumisprotsessi (endiselt) ka suurvene-ambitsioonid.

Uue liiduparlamendi survel Gorbatšov nendele järeleandmistele siiski läks... Oma Tallinna-visiidil sai ta küsimuse vanalt kommunistilt Hendrik Allikult, kes oma siiraste veendumuste eest erinevate võimude all kannatanud: „Kas püssirohtu jätkub?“ Ei jätkunud. See sai õppetunniks tänastele putinistidele. Tänast opositsiooni Venemaal – seni, kuni seda pole võimalik lõplikult lämmatada – püütakse ikka rangemalt piirata ja kontrollida.

Nüüd aga mu read, mille eest sain hurjutada enam kui 25 aasta eest nii Rootsis kui kodumaal:

Meie t ä i e l i k s õ l t u m a t u s o n t ä i e l i k u s s õ l t u v u s e s tõeliselt demokraatlikest muudatustest Venemaal. Kas või selle ühest tahust: väikerahvaste enese-määramisõigusega arvestamisest. Lisaks pole meie vabadusvõitluse peaeesmärgiks kunagi olnud naaberriigi poliitilise süsteemi kukutamine ja ei saa selleks ka meie iseseisvumise korral.

Mind rünnati nii väidetega, et „ei seal muutu midagi, ära õhuta, küll näed...“ või et „kas sina ootad Kremlist armuande? Internatsid tuleb mättasse lüüa, ammu aeg, kaua see Rahvarinne ikka laulab!“

Lõpetasin toona (koostaja ja tõlgina, ilmus Stockholmis aug. 1988.a.):

Täna on käesoleva valiku koondamine legaalsete kaante vahele Eestis väheotstarbekas. Nende ridade autor on aga juhindunud usust, et Läänes on see kõigiti loomulik. Ning kodumaale mõeldes: teadmine karastab, see võib ka asjatu ära hoida!

novembril 1988 kutsuti mind esinema Rootsi TV uudistesaatesse „Rapport“. Eelmisel päeval oli vastu võetud seadus ENSV seaduste ülimuslikkusest Eesti territooriumil. Muu-hulgas küsiti mult: „Kas nad ei karda Moskva reaktsiooni?“ Vastasin: „Ei.“ Imestati. „Loomulikult kardetakse, aga selliseid reaktsioone nagu Ungaris 1956 või Tšehhslovakkias 1968 ei järgne.“ Rootsi, kust me saime arvatavasti kõige suuremat abi ja toetust, poliitika- ja ajakirjandus-

5

ringkonnad olid umbusklikud, kardeti meie pärast. Rootsi TV teine uudistesaade „Aktuellt“ ei avaldanudki seda uudist. Helistasin ja küsisin. Vastati soojalt, et loomulikult nad jälgivad. Aga lisati: „Nüüd astusite küll liiga pika sammu.“ Suuri pealkirju polnud ka ajalehtedes...

Tänu meie toonaste juhtide ja kogu rahva tasakaalukusele õnnestus meil iseseisvuse taasta-mine mitte küll ainult lauldes, aga ilma ühegi veretilgata. Aga demokraatlik maailm meenutab seda Laulva Revolutsioonina. Ja meie kestva soojusega ka selle revolutsiooni laule...

Tulles tagasi Tänast Venemaad puudutavate sündmuste juurde, on Sotši taliolümoiamängude taustal arenenud Maidani sündmused Kiievis, mis laienesid kiiresti üle kogu Ukraina, oma verisusega hämmastanud kogu maailma. Et Euroopa südames õiendab täna ühe riigi juht-kond nii julmalt arveid oma rahva poliitilise opositsiooniga, oli veel mõne kuu eest kujutel-damatu. Et seda asus mahitama endale pikki aastaid nii NATO, WTO ja Euroopa Liidu silmis positiivset kuvandit loov Venemaa, ei olnud küll uskumatu, aga siiski üllatav. Täna on jõutud separatismi soosimiseni nii Krimmis kui Ida-Ukraina tööstuspiirkondades, nagu seda tehti eelmiste, Pekingi olümpiamängude taustal Gruusias.

Kremli lähivälismaa poliitika ega Euraasia Liidu huvid ei vääri arvustamist. Ukrainas aset leidnud julmus sundis aga viitama sündmustele ligi saja aasta eest - kes pakub tuge ja millise arsenaliga? Sest sellised sündmused ei olnud möödunud sajandil sugugi erandlikud, rääkimata kahe maailmasõja koledustest. Nii on massirepressioone esinenud ka siseriiklikena (N.Liidus, Kambodžas, Hiinas, Põhja-Koreas, Süürias, paljudes Afrika riikides jm).

1945.a. augustis jõudis inimkond tuumarelva kasutamiseni inimeste vastu. Keemiarelva ei kasu-tatud aga mitte üksnes saja aasta eest puhkenud ilmasõjas, vaid ka Iraagis, Süürias jm.

Lisaks tavarelvade kokkupõrkele on maailm astumas kübersõdade ajajärku. Meie riiki reaalselt ohustavana on olnud taas üheks tegijapooleks Venemaa ja tema jõustruktuurid. Eesti on üks maailma edukamaid IT-riike. Aga nagu mainis president Ilves oma viimases uusaasta- ja vabariigi aastapäeva kõnes, oleme üks viimaseid IT-kuritegudesse leebelt suhtujaid. Sisse murtakse nii asutuste, ettevõtete kui eraisikute arvutitesse. Viimast on juhtunud korduvalt ka minuga – häkitud on mu arvutite erinevaid portaale ja kadunud paljud mulle väga väärtuslikud materjalid. See on paljude inimeste probleem, millele on hakanud ikka suuremat tähelepanu pöörama ka meediaväljaanded ja -kanalid.

Üha uued tehnoloogilised lahendused avardavad nii inimsuhtlemise võrgustikke kui selle vaen-laste võimalusi nendesse tungida.

Täna, 27. veebruaril, toimus Toompeal meie välispoliitika ja selle tulevikusuundade arutelu. Sellel puudutati ka olukorda Ukrainas ja selles kätkevaid ohte. Jõuti järeldusele, et taas on demokraatlik lääs alla jäämas totalitarismi suunas liikuvale Venemaale. Euroopa Liit ja NATO peaksid juba kõige lähemas tulevkus alustama võimalikult efektiivse ennetustööga, et vältida uute kriisikollete tekkimist nii Euroopas kui mujal. Meie välispoliitika tulevikusuundade arutelul oleks ilmtungimata pidanud tegema ühe põhiettekande tegema ka meie varasem välisminister ja tänane suursaadik NATO juures Jüri Luik.

Parema homse nimel peame me juba täna üha enam pingutama, muidu jäämegi olukorda, mil aega ja jõudu jätkub vaid tagajärgede likvideerimiseks. Sest kes meist sooviks, et võõrad tulevad ja jäävadki meie õuele, kuigi nad olevat head naabrid juba aegade algusest ja varemgi külas käinud, kuigi neil olevat head kavatsused ja ainult oma natsionalistliku hoiaku tõttu ei suutvat ei meie ega ukrainlased ega grusiinid ega paljud teised rahvad seda mõista.

Nõmmel 24.-27.02.2014.a.